Visioonipäeva alustati ülevaatega Eesti keskkonnahariduse arenguloost ja kvaliteedisüsteemi kujunemisest. Asta Tuusti tutvustas seniseid arenguid ning kvaliteedisüsteemi kolme põhikomponenti: keskkonnahariduslike õppeprogrammide kvaliteeti, juhendajate pädevust ja keskkonnahariduskeskuste kvaliteeti. Viie aasta jooksul on hinnatud ja tagasisidestatud ligikaudu 1600 õppeprogrammi kirjeldust ning 2026. aasta septembri seisuga on 70 keskkonnahariduskeskusel kokku 845 kehtiva murakamärgisega õppeprogrammi kirjeldust.

Kliimaministeeriumi ja Keskkonnainvesteeringute Keskuse esindajad tunnustasid senist tööd ning rõhutasid kvaliteedisüsteemi säilitamise ja edasiarendamise olulisust. Kvaliteedisüsteemi edasisel koordineerimisel jääb keskne roll Eesti Keskkonnahariduse Ühingule, kuid jätkuvalt on oluline küsimus süsteemi pikaajalise toimimise ja rahastamise tagamine.

Visioonipäeval tutvustati ka Soome LYKE võrgustiku kogemust keskkonnahariduskeskuste kvaliteedi arendamisel. Annelie Ehlvest andis ülevaate Soome võrgustiku toimimisest, kus olulisel kohal on keskuste enesehindamine, ühised kvaliteedikriteeriumid ning regulaarsed vastastikused hindamised. Ettekandele järgnenud aruteludes käsitleti võimalusi rakendada sarnaseid põhimõtteid ka Eestis. Osalejad pidasid oluliseks keskuste omavahelise koostöö tugevdamist, kogemuste vahetamist ning vastastikuse hindamise süsteemi arendamist.

Üks visioonipäeva keskseid aruteluküsimusi oli, kuidas jätkata õppeprogrammide kvaliteedi hindamist olukorras, kus selleks puudub riiklik rahastus. Osalejad rõhutasid murakamärgise olulisust nii õppeprogrammide kvaliteedi tagamisel kui ka usalduse loomisel. Kvaliteedimärgis aitab õpetajatel ja teistel huvilistel teha teadlikke valikuid ning annab keskustele võimaluse oma õppeprogrammide kvaliteeti esile tõsta. Oluliseks peeti märgise säilitamist, selle regulaarset uuendamist ning kvaliteedi hindamise ja rahastamise vahelise seose hoidmist.

Samal ajal toodi esile vajadus muuta senine hindamisprotsess paindlikumaks ja vähem bürokraatlikuks. Õppeprogrammide kirjeldustes tuleks keskenduda eelkõige õppe eesmärkidele, metoodikale ja oodatavatele õpitulemustele, vältides liigset detailsust. Samuti peeti vajalikuks arvestada senisest enam erinevate sihtrühmade, vanuseastmete ja õpikeskkondade eripäradega. Hindamisel ei tohiks piirduda üksnes õppeprogrammi kirjaliku kirjeldusega, vaid tähelepanu tuleks pöörata ka programmi tegelikule läbiviimisele ja saavutatud õpitulemustele. Selle toetamiseks rõhutati sisulise tagasiside kogumise olulisust, sealhulgas õpetajatelt ja õppeprogrammides osalejatelt.

Kvaliteedi hindamise edasiste võimalustena käsitleti keskuste vastastikust hindamist, mentorlussüsteemi arendamist ning hindamisprotsessi lihtsustamist. Ühe ettepanekuna arutati võimalust hinnata keskuse kõigi õppeprogrammide asemel valikut programme. Samuti tõstatati vajadus muuta hindamisprotsess kiiremaks ning arendada keskkonnaharidusportaalis õppeprogrammide ühtset ja kasutajasõbralikku otsingusüsteemi.

Aruteludes pöörati tähelepanu ka keskkonnahariduskeskuste koostööle ja võrgustiku toimimisele. Osalejad tõid esile vajaduse tugevdada piirkondlikku ja temaatilist koostööd, et toetada keskuste omavahelist õppimist, vähendada valdkonna killustatust ning soodustada ühiste eesmärkide saavutamist. Oluliseks peeti senisest suuremat vastastikust tuge ja koostööd keskuste vahel.

Visioonipäeva teises pooles keskenduti keskkonnahariduse pikaajalisele tulevikule ning arutati, milline võiks valdkond olla 2050. aastal. Osalejate nägemuses peaks keskkonnaharidus olema loomulik osa inimese haridusteest juba kodust alates ning senisest tugevamalt lõimitud koolide õppekavadesse ja igapäevasesse õppetöösse. Kvaliteetne keskkonnaharidus peaks olema kättesaadav kõigile Eesti inimestele sõltumata nende elukohast. Selle saavutamiseks peeti oluliseks tugevat üleriigilist võrgustikku, toimivat piirkondlikku koostööd ning keskkonnahariduskeskuste stabiilset baasrahastust. EKHÜ tulevast rolli nähti tugeva katuseorganisatsioonina, mis ühendab valdkonna osapooli, koordineerib kvaliteedisüsteemi ning toetab keskuste ja juhendajate arengut.

Visioonipäeval esitatud seisukohad ja ettepanekud kinnitasid, et senist kvaliteedisüsteemi peetakse väärtuslikuks ning selle arendamisega soovitakse jätkata. Edasises töös vajavad tähelepanu eelkõige hindamissüsteemi paindlikkus, kvaliteedimärgise jätkusuutlikkus, keskuste koostöö ning stabiilse rahastuse tagamine. Ühe olulisema põhimõttena rõhutati, et keskkonnahariduse keskmes peab ka tulevikus säilima vahetu looduskogemus, mis võimaldab õppijatel loodust isiklikult kogeda, uurida ja mõista.