Eesti Keskkonnahariduse Ühing koostöös Kliimaministeeriumiga korraldas 15. veebruarist kuni 25. märtsini 10 keskkonnahariduse kvaliteedi teemalist koolituspäeva üle Eesti (Kohilas, Viljandis, Haapsalus, Rakveres, Pärnus, Võrus, Tallinnas, Aegviidus ja kahel korral Tartus). Kokku osales 184 keskkonnahariduse pakkujat, huvilist. Koolitused toimusid Euroopa Majanduspiirkonna 2014-2021 programmi Norra finantsmehhanismide kahepoolsete suhete fondi toel.
Iga koolitus algas osalemisega õppijana ühes õppeprogrammis. Suur aitäh veelkord kõikidele juhendajatele! Pärast õppeprogrammis kogetut arutleti hariduspsühholoogi Grete Arro, koolitaja Kadri Kalle või õpidisaineri Mayri Tiido juhendamisel toimunud õpiprotsessi üle. Koos leiti, mis antud õppeprogrammis toetas õppimist ja mida saaks veel õppimise tõhustamiseks teha. Õppimist toetasid näiteks juhendaja soe ja toetav hoiak, teema seoste avamine mitmest küljest – terviklikkus, teadlik seoste loomine õppijate eelteadmistega, praktilised ülesanded koos piisava näitmaterjaliga/töövahenditega, väiksemates rühmades töötamine, kus kõik olid kaasatud, küsimuste küsimine, arutelu pika loengu/esitluse asemel. Koos leiti ka võimalusi programmis õppimise toetamise suurendamiseks. Mõned näited: programmi alguses tuua välja programmi eesmärgid, et lõpus oleks võimalik kokkuvõtet teha, kas need eesmärgid saavutati ja kuidas. Tore on väiksemas rühmas teemakohaseid ülesandeid lahendada enne teooria saamist. Siis tekivad küsimused, millele vastuseid otsides muutub õpilase mõtlemine aktiivseks. Sageli pole kõige olulisem “üks ja ainus õige vastus”, vaid protsess, kuidas võimalike lahendusteni jõutakse. Samuti ei tohiks karta eksimist, mis panebki rohkem mõtlema ja teisi lahendusi otsima (nn tõhusa vea disain). Väga tähtsal kohal on tegutsemise ajal juhendajapoolne tagasisidestamine.
Lisaks tutvusime kognitiivse kaasatuse vormidega. Kõige tõhusam õppimiseks on
interaktiivne kaasatus, mis omakorda sisaldab endas ka kõiki teisi –
passiivset, aktiivset ja konstruktiivset kaasatust. Teisisõnu - uute
pikaajaliste teadmiste tekkimiseks tõhusaim on mitmekesi koos mõtlemine - ühine
probleemilahendus, arutelu, leiutamine, järeldamine, põhjendamine, vaidlemine
vms, aga selle jaoks mõistagi tehakse muid, passiivsemaid tegevusi, nt
vaadatakse, kuulatakse, loetakse, jne.
Kõige selle põhjal kogeti ja veenduti, et õppimine on aeglane. Teisisõnu –
üheks õppeprogrammiks ei peaks palju erinevaid teemasid planeerima. Pigem
moodustada selge fookusega tervik, milles käsitletakse peateemat mitme nurga
alt, seostatuna nii igapäevaeluga (sh kliimamuutuste põhjused jms) kui ka
säästva arengu põhimõtetega.
Teine peateema oli kvaliteetse ehk murakamärgisega õppeprogrammi kirjelduse koostamine. Õppeprogrammi (kirjelduse) nö “tuumosadeks” on:
- realistlikud õpitulemused (mida saavutada?);
- teemakäsitluse seosed riikliku õppekavaga (miks seda programmi on koolile vaja = miks peaks riik seda rahastama?);
- eakohane metoodika, piisav hulk vahendeid ja piisavalt aega tõhusaks õppimiseks (kuidas õpitulemused saavutada?). Kõik need osad on kirjelduses omavahel seostatud ja heas kooskõlas.
Koolitustel katsetatud kirjelduse “tuuma” koostamise juhised koos 2025 aasta tavapärase kvaliteedihindamise vooru (15. september – 31. oktoober) üksikasjad avaldame enne aprilli keskpaika Eesti Keskkonnahariduse Ühingu kodulehel.
